ŠELLAK

Mis on šellak? Šellak on looduslik vaik, mis pärineb Indiast ja Taist. Seda eritab lakitäi (Laciffer lacoa), kes elab Indias ja Tais eri liiki viigipuudel. Eritatud vaigust moodustab lakitäi vastsete kaitseks vaigust kookoni. Kookonid on kinnitunud okstele. Putukate elutsükkel kestab umbes 6 kuud. Isane täi sureb peale emase viljastamist ja jääb tavaliselt vaigu sisse. Sügiseks on puuoksad kaetud vaigukookonitega, mis sisaldavad ka surnud putukaid. Suve lõpul korjatakse okstelt vaik, mis sisaldab muu hulgas surnud putukaid, puukoore tükke ja muid lisandeid.

Lakitäi ja kookonid ( Harold Maxwell-Lefroy,1909)

Sel viisil kogutud vaik puhastatakse putukajääkidest ja puukooretükikestest. Seejärel pestakse veega läbi, kuivatatakse ja pannakse riidest kotti kivisöetule kohale soojenema. Kuumenedes tilgub šellak sealt välja ja pannakse seejärel kuuma veega täidetud nõusse. Traditsioonilise meetodi puhul ( nagu tehti vanasti ja tehakse ka praegu India külades) võetakse pehme šellak sealt välja ja venitatakse käsitsi käte-jalgadega laiali õhukeseks kileks. Tule ääres soojuse käes selline õhuke kile hangub ning purustatakse ja nii saadakse traditsioonilisel viisil valmistatud shellakihelbed.

Tänapäeval valmistatakse šellakit kaasaegsel tööstuslikul meetodil. Pehmeks sulanud šellak lastakse valtside vahelt läbi ja saadakse õhuke kiht , mis kuivades purustatakse. Nii saadakse õhukesed , erineva värvusega kvaliteetsed šellakihelbed. Šellaki värvus sõltub ka puuliigist, millel lakitäid elavad, saagi koristamise ajast, putukakestade ja muude jääkide hulgast.

Kollane šellak. Kollasest šellakist on vaha eemaldatud. Annab tugeva ja läbipaistva viimistluse.

Rubiinpunane šellak. Tumepunase värvusega polituur, mida kasutatakse mahagoni ja teiste punast tooni puuliikide le viimistluse tegemiseks.

Oranž šellak on üks põhilisemaid šellakiliike, mida kasutatakse tumedate väärispuuliikide viimistlemiseks.

Must šellak. Musta värvi eebenipuu sarnane. Sellega viimistletakse ka klavereid.

Pleegitatud hele šellak. See sobib heledatele puiduliikide viimistlemiseks ja krundiks.

Niiskuskindel ja kulumisele vastupidavam šellak. Polituurile on lisatud kemikaale , mis teevad poleeri niiskusele ja mehaanilisele kulumisele vastupidavamaks. Kasutatakse põhiliselt laudade puhul lauaplaadi poleerimiseks.

Läänemaailmas oli šellak üks peamisi mööbliviimislusvahendeid, kuni XX-saj. 20-30ndatel aastatel ilmus nitrolakk, mis suures osas hakkas šellakit asendama.

Poleeritud pinnad ei ole mehaanilistele kriimustustele nii vastupidavad kui kaasaegsed vee- ja kulumiskindlad tööstuslikud lakid. Asja hea külg on see, et kriimustatud pinda on suhteliselt lihtne uute poleerkihtidega parandada. Š ellak ise on UV-kindel ja ei tumene aja möödudes. Küll aga võib tumeneda läbi laki puit - näiteks mänd.

Šellakile on alati otsitud võimalusi kuidas muuta poleerpinda veekindlamaks ja tugevamaks ning, et samas ilus ja suursugune väljanägemine säiliks. Tänu sellele ongi loodud niiskuskindel šellak, kuhu on lisatud teatud kemikaale. Tegelikult ei anna see võrrelda muidugi kaasaegsete niiskuskindlate lakkidega. Samas on ta ikkagi märksa vastupidavam kui tavaline šellakpoleer. On üldlevinud müüt, et šellak ei kannata üldse niiskust. Tegelikkuses pole poleerpind küll veekindel, aga peab ikkaginiiskusele mõnda aega vastu. Näiteks niiske lapiga mööbli puhastamine ei tee šellakviimistlusele midagi halba. Samas ikkagi võib poleerpinda kahjustatada pikaajaline kokkupuude niiskusega. Jättes näiteks märja või niiske lillevaasi lakitud pinnale pikemaks ajaks, võib poleer saada rikutud. Samuti kahjustab alkohol poleeritud pinda sinna sattudes.

Šellakpolituuri valmistamine. Polituuri valmistamiseks võetakse 300g helbeid ja 1,1l puhast piiritust (võib ka tehnilist piiritust). Et šellakihelbed piirituses ühtlaselt lahustuks, tuleb neid pidevalt segada või loksutada. Vastasel korral võivad helbed piirituses tükki tõmmata ja sel juhul on neid väga raske lahustada. Kui lahus sisaldab vaha või mingeid jääke, siis oleks hea see veel läbi filtreerida. Peale seda on polituur poleerimiseks valmis.

Alkoholis lahustatud lakkimis-poleerimisvalmis šellak ei säili lõputult / umbes aasta pärast omadused halvenevad). Kui lakitud pind hästi enam ei kuiva ja jääb kleepuvaks on kasutamisaeg nähtavasti möödas.

 

Thomas Chippendale

 

Chippendale on ka tänapäeval üks tuntumaid nimesid mööblidisainis. Kindlasti kõige tuntum inglise mööblidisainer, kes tegi revolutsiooni mööbli ajaloos. Tema panus mööblidisaini on täna sama hinnatud kui kolm sajandit tagasi ja paljud inimesed otsivad Chippendale stiilis mööblit oma antiigikollektsiooni.

Thomas Chippendale sündis 5. Juunil 1718 aastal Otleys Yorkshires. Tema isa oli mööblitisler ja vanaisa puusepp. Esimesed sammud tegi ja esimesed teadmised mööblist ja mööbli valmistamisest sai oma isa John Chippendale`i (1690-1768) juures. Peale isa oli oli alguses üheks tema põhiliseks õpetajaks Richard Wood (1707-1772). Praktikandina töötas ta Farnley Hallis Otley lähedal. 1749 kolis Londonisse ja abiellus Catherine Redshaw´ga. Samal aastal sündis poeg, kes sai nimeks samuti Thomas. Kui Chippendale partnertks sai 1753-ndal aastal James Rennie, kolis ta St Martin`s Lane`i, kuhu ta jäi kuni surmani 13. Novembril 1779

18. saj. 50-ndatel tegi Chippendale oma esimese olulise töö. See oli Richard Boyle´le, kelle vastutada oli Burlington House`i (1747 London) kujundus. Samuti Northumberland House (London), koostöös Mathias Darly`ga. Samal ajal õppis Chippendale joonestamist mõnda aega York`is ja arvatavasti ka San Martini Akadeemias Londonis koos Darly`ga, kellega ta tegi tihedalt koostööd. 1754 avaldas Chippendale oma kuulsa ja tuntud põhiteose „Gentelmen & Cabinet-maker`s Director“. See sisaldas mööblijooniseid-näidiseid ja kirjeldusi enamuse Chippendale loodud mööbli kohta ja oli mõeldud ka klientidele kaubakataloogina. See oli esimene täielik kollektsioon selle ajastu mööblist.

Stiilinäide selleaegsetest joonistest, raamatust „ Gentelman & Cabinet-maker`s Director“

Chippendale stiili võib jagada nelja klassifikatsiooni: rohkem inglise mõjutusega mööblis olid kasutusel lõvide, maskide, munade motiivid. Üks osa, mis oli laenatud prantsuse Louis XV rokokoo mööblist, sisaldas palju kõverjooni ja kaunistusi. Samuti oli tal mõjutusi Hiina stiililt, mille tunnuseks olid pagoodid, bambusmotiivid, „küünis-pall“-jalad, hiina stiilis lakk ja viimistlus. Ja lõpuks oli tal mõjutusi Gooti stiililt.

Hiina Chippendale.

Chippendale oli kõige rohkem tuntud oma kirjutuslaudade ja sekretäride poolest. Ta oli esimene, kes disainis „Pembroke`i laua“, mis oli fikseeritud keskosaga, millel olid hingedega allalastavad lauaplaadi külgosad ja keskel sahtel.

Chippendale lemmikpuiduks, mida ta kasutas, oli mahagon ja enamasti täispuiduna, mitte spooniga kaetult. Selle valiku tingis muidugi ka see, et tema mööblis oli palju nikerdusi, puidulõikeid. Mahagoni ilu tõi välja poleeritud pindade sära.

Chippendale stiili on väga palju kopeeritud. Tihti on selle tõttu raske määratleda Chippen-dale`ks nimetatud mööbli ehtsust. Üks parimaid viise ehtsuse kontrollimiseks on uurida mööbli nikerdusi ja puidulõikeid. Kui need on ühtlased ja sümmeetrilised, siis on peaaegu kindel, et tegu pole ehtsa mööbliga. Teine mõõdupuu on küsitud hind, sest enamus Chippen-dale mööblit pärineb 18. sajandist ja maksaksid kindlasti üle mitmetuhande naela. Kui küsitakse märksa vähem, tuleks olla ettevaatlik.

Tänu sellele saadi tellimusi ning raamatul oli mitu kordustrükki. Kohe 1755-ndal aastal ilmus teine trükk ning 1762 ilmus kolmas täiendatud trükk, mis sisaldas neoklassitsistlikku stiili. Kordustrükke tehakse tänapäevani ja raamat on ka tänapäeval saadaval. Oluline on mainida ka Robert Adamit, kes aitas tal arendada oma stiili järk-järgult algsest rokokoost rahuliku neoklassitsismini.

Aeg-ajalt oli Chippendale silmitsi tõsiste raskustega: 1755 aastal hävis tema mööblivabrik tulekahjus, 1766 suri tema äripartner James Rannie . See kõik tekitas talle finants-probleeme. Uus maine tõus oli seotud sellise mehega nagu Thomas Haig, kes juhtis töökoda peale peale Chippendale`i partneri surma ja oli tehase juht kuni pensionile minekuni 1796 aastanl. Koos Haig`iga oli Thomas Chippendale poeg (1749-1822) vastutav tootmise eest ja kuigi firma pankrotistus 1804, suutis ta taastada perefirma ja saavutada märkimisväärse kvaliteedi taseme, mis oli Chippendale signeeringu vääriline vaatamata sellele, et tuli kohaneda selle ajastu mööblimaitsega. Eriti tähelepanuväärne on Regency stiilis valmistatud mööbel. Thomas Chippendale müüs mitte ainult silmapaistvat mööblit, vaid ka kõike, mida võis mööbli juurde pakkuda nagu näiteks vaibad, sisustus, kaminad, ahjud, tapeet jne.

Kolmas etapp Chippendale tööde arengus on ehk kõige vähem tuntud, kuid kindlasti üks eredamaid. See algas 1765-ndal aastal kui Adam Smith tutvustas teda neoklasstsismiga. Sel ajal valmistas Chippendale sisustusi uhketele majadele. Sealhulgas valmistas ta sisustuse Adam Smithi enda tellimusel Nostell`i kloostrile ja Harewood House`le.

Dokumentide kadumine ja Chippendale`i komme oma töid alati mitte signeerida raskendas tema tööde ehtsuse kindlakstegemist. Chippendale isa ütleb eelpool nimetatud kataloogi proloogis, et tema tööde käekiri oli muutunud. See oli tõsi, sest ta tegi koostööd selliste meistritega nagu Matthias Lock ja H. Copland.

Kahtlemata on Chippendale jätnud jälje oma mööbliga, mis näitas tähelepanuväärset stilistilist arengut. Tema töödes oli mõjutusi Inglise, Prantsuse ja Hiina mööblidisainist. Chippendale mööbel oli nii oluline, et see domineeris Inglise mööbliturul 1745-1770 ja selle mõju oli väga tugev kuni 18.saj. lõpuni.

Huvitav fakt on see, et Thomas Chippendale on esimene mitte-monarh, kellel on omanimeline mööblistiil. Pole paha Yorkshire puusepa kohta!

 

 

Michael Thonet ja painutatud mööbel

 

Michael Thonet oli  mööblidisainer ja suur painutatud mööbli valmista-mise  innovaator. Oli ärimees, kes tegi revolutsiooni mööblitootmises. Alustas mööbli masstootmist tavatarbijale  taskukohase hinnaga.

Michael Thonet sündis 2. juulil 1796. aastal Saksamaal , väikses jöe-äärses linnakeses Boppardis . Tema isa  Franz Anton Thonet oli parkal.  Abiellus 1820-ndal aastal Anna Grahs`iga, kellega tal oli seitse  poega ja kuus tütart.

Mööblitisleri õpilasena õppis  ta oma kodulinnas.   1819- lõi  Boppardis oma mööblitöökoja. 

1830- hakkas katsetama vineeride ja painutatud mööbliga.  Selle tulemusena valmis Boppardi lamineeriud puidust tool.

1837 - omandas  Micheismühlie liimitehase, mis valmistas liimi tema tootmisprotsessi jaoks ja andis tootmises sõltumatuse.

1840 -  Katsed patendeerida painutatud mööbli tehnoloogiat Saksamaal luhtusid. Sama juhtus Inglismaal, Prantsusmaal ja Venemaal (1841).                                                                 

 1841 näitas Thonet oma mööblit  Koblenz`i kunstiühingu  näitusel, kus tema innovatiivsus  äratas tähelepanu prints Richard Meternich`s, kes kutsus ta ta 1842. aastal Viini. Kuna Thonet firmal olid finantsraskused, siis müüs ta firma maha jal kolis  koos perega Viini.

1842-1846 - Järgmised viis aastat töötas ta uusrokokoo interjööride  kallal Lichtensteini lossis. Sel ajal tegi Thonet koos oma poegadega koostööd Carl Leistleri firmaga, kes valmistas Lichtensteini lossis  parkettpõtandaid. Thonet`d  tegid  lossile  parkettpõrandad ja toolid.

1849-ndal aastal hakkas  Michael Thonet koos oma viie pojaga uuesti mööblitöökojas  valmistama painutatud mööblit. Samal ajal hakkasid ka teised mööblitegijad  kasutama puidu painutamist ja kopeeriti Thonet`i tooteid, sellepärast märgistas Thonet oma toodangu sissepressitud märgiga tooli alaküljel.    1849 – valmis  Tool nr.1, mis valmistati vürst  Schwarzenberg i   palee aia jaoks . See oli revolutsiooniliselt uudne  lähenemine  ka selle poolest, et koosnes moodulitest, millest sai kokku panna teisi mööbliesemeid.

Tool nr.1                   

1851 – saavutas edu ja sai Londoni mööblinäitusel „Viini toolide“ eest pronksmedali.

1853 – lõi koos oma poegadega uue firma „Gebrüder  Thonet“ (Vennad Thonet).

Thonet mööblivabrik 19. saj lõpul.

 

1856 – oliauruga kõvervormideks painutamine täiuslikult välja arendatud ja valmis masstootmiseks. Eksporditi isegi Lõuna Aafrikasse. Kuna auruga painutamiseks sobis kõige paremini pöögipuit , siis loodi samal aastal uued vabrikud  Ungarisse ja Moraviasse (Tšehhi), kus olid suured pöögimetsad. Edust tiivustatuna avas Thonet müügisalonge üle  Euroopa (kaasaarvatud Moskvas) ja USA-s (New Yorgis ja Chicagos). 1870-ndaks aastaks tootis Thonet Viini firma ennekuulmatu koguse toole, see oli 400 000 tooli aastas.  Tellimuste hõlbustamiseks avaldas mitmekeelse kaubakataloogi, kus olid sees kõik nummerdatud mudelid.

1859 – Loodi  Tool nr.14. Tänapäeval tuntud  kui „Viini tool“ või „Viini kohviku tool“. Nimetati ka „Toolide tooliks“.  1930-ndaks aastaks oli seda müüdud 50-miljonit tooli, mis tegi sellest maailma enimmüüdud  tooli mööbli ajaloos. On tootmises tänapäevani.

Tool nr.14

 

1867 -  Kuldmedal  Pariisi  maailmanäitusel.

1871 -  Peale Michael  Thonet surma hakkasid ettevõtet juhtima tema pojad. Nad jätkasid uute vabrikute rajamist.

1913-ndaks aastaks oli firmal „Gebrüder Thonet“  6400 töötajat ja toodeti 1,8 miljonit mööblieset aastas.

Firmana tegi „Vennad Thonet“ läbi kõige olulisemad arengud kaasaegses disainis.  Kuigi tegevus katkes mitmel korral, elas frma üle mitmed murrangulised sündmused nagu maailmasõjad. Firma on tänapäevalgi jäänud perefirmaks. Peakorter asub  Frankenbergis, mida juhib viies ja kuues põlvkond Thonet`sid.

Kokkuvõtteks võib öelda, et Thonet oskas viia loova disaini masstootmisse. Tema uuenduslikkus ja avatud meel mööblitootmises avaldasid suurt  mõju  maailma mööblidisainile. Tema  toole müüakse edasi, need on endiselt kunstimuuseumides ja tema masstootmise ideid kasutatakse tänapäevalgi.